Ükski vanem ei ole päriselt valmis kuulma, et tema lapsel võib olla erivajadus, krooniline haigus või kromosoomihäire. See hetk võib tunduda nagu maa kaoks jalge alt – küsimused, hirmud ja teadmatus tuleviku ees võivad olla väga ülekoormavad.
“Kuidas ma sellega toime tulen?”
“Kuidas ma saan oma last aidata?”
“Kas meie elu saab kunagi normaalne olema?”
Need küsimused on loomulikud. Ja kuigi see teekond ei pruugi olla selline, nagu sa kunagi ette kujutasid, ei tähenda see, et see ei võiks olla tähendusrikas, armastust täis ja väärtuslik.
Luba endal tunda kõike, mis tuleb
Viha. Kurbus. Süütunne. Segadus. Hirm. Kadedus. Lootusetus.
Kõik need tunded on normaalsed. Sa ei pea neid alla suruma ega teesklema, et oled kohe “tugev” või “positiivne”. Sageli ei ole valu seotud lapse endaga, vaid nende unistustega, mis sul olid – kujutlus tulevikust, mis nüüd muutub. Selle leinamine on loomulik ja vajalik osa protsessist. Enda tunnete lubamine ei tee sinust halba vanemat. Vastupidi, see aitab sul paraneda ja paremini kohal olla.
Sinu elu saab olema teistsugune, mitte halvem
On lihtne hakata võrdlema oma elu teiste peredega, eriti tänapäeval, kus sotsiaalmeedia näitab peamiselt elu helgemaid külgi. Aga tõde on see, et iga pere kannab oma raskusi. Sinu tee võib olla keerulisem ja vähem etteaimatav, kuid see võib olla ka sügavam, teadlikum ja tähendusrikkam. Paljud vanemad avastavad ajapikku, et nende maailmapilt avardub – nad õpivad märkama ja hindama asju, mis varem jäid märkamatuks.
Ära jää üksi
Toetus on sellel teekonnal hädavajalik.
- leia teisi vanemaid, kes on sarnases olukorras
- liitu tugigruppide või kogukondadega
- räägi terapeudi või nõustajaga
- hoia enda ümber vähemalt üks inimene, kes päriselt kuulab
Üksi kandes tundub koorem raskem. Jagades muutub see talutavamaks.
Õpi elama teadmatuses
Erivajadusega lapse kasvatamine tähendab tihti seda, et sa ei saa kõiki vastuseid. Sa ei pruugi teada kui palju su laps areneb, millised väljakutsed teid ees ootavad või milline saab olema tema tulevik. See teadmatus võib olla üks raskemaid osi, aga aitab see, kui keskendud olevikule – päevale, hetkele, isegi järgmisele tunnile. Sa ei pea kõike korraga lahendama.
Ära süüdista ennast
Paljud vanemad otsivad põhjuseid ja süüdlasi – sageli iseennast, aga enamasti ei ole see kellegi süü. Geneetika, juhus, haigused – paljud asjad on lihtsalt meie kontrolli alt väljas. Enese süüdistamine ei too vastuseid ega leevendust, vaid kurnab sind veelgi. Sa väärid kaastunnet, ka iseenda poolt.
Hoia ja kaitse oma suhet partneriga
Erivajadusega lapse kasvatamine paneb suhte tugevalt proovile. Väsimus, stress ja erinevad toimetulekuviisid võivad tekitada pingeid. Seepärast on oluline rääkida ausalt oma tunnetest, kuulata teineteist ilma hinnanguta, leida aega ka kahekesi olemiseks ning hoida huumorit ja soojust. Te olete meeskond ja meeskonnana on lihtsam vastu pidada.
Õpi abi küsima ja vastu võtma
Abi küsimine ei ole nõrkus, see on tarkus. Olgu selleks praktiline abi (lapsehoid, kodused toimetused), emotsionaalne tugi või spetsialistide nõuanded. Sa ei pea kõike üksi tegema.
Hoia oma vaimset tervist ja energiat
Sa oled oma lapse jaoks väga oluline, kuid ka sina oled inimene oma piiridega ja kui sa läbi põled, on kõigil raskem.
Seega võta pause, kui võimalik ja leia hetki iseendale. Liigu, puhka, nuta, räägi ja otsi professionaalset tuge, kui tunned, et vajad. Iseenda hoidmine ei ole luksus – see on hädavajalik.
Märka väikseid võite
Erivajadusega lapse areng võib tulla väikeste sammudena ja just need sammud ongi suured saavutused.
- esimene pilk
- naeratus
- uus oskus
- kontakt sinuga
Need hetked võivad olla sügavalt liigutavad ja tähendusrikkad – õpi neid märkama ja tähistama.
Sa oled tugevam, kui arvad
Tuleb päevi, mil kõik tundub ebaõiglane ja üle jõu käiv ning see on okei. Sa ei pea kogu aeg tugev olema, aga iga kord, kui sa jätkad – hoolid, armastad, proovid uuesti – näitad sa juba uskumatut tugevust. Sageli ei seisnegi tugevus selles, et ei nuta, vaid selles, et liigud edasi ka läbi pisarate.
Erivajadusega lapse kasvatamine on teekond, mida keegi ei vali, kuid paljud õpivad selle käigus tundma sügavamat armastust, kannatlikkust ja elu väärtustamist. Sa ei pea seda teed kõndima täiuslikult, piisab sellest, et sa kõnnid – sammhaaval, päev korraga.
